Kunagi elas keset mägesid salaaed, mida aja käed ei puudutanud. See oli lummuse koht, kus looduse imed õitsesid harmoonias. See müstiline pelgupaik kuulus Rohelistena tuntud perekonnale, kes avastas selle piirides õnne tõelise olemuse.
Roheline koosnes härra ja proua Evergreenist ning nende väikesest tütrest Lilyst. Nad olid maaga sügavalt seotud perekond, kes leidis lohutust ja rahulolu oma aia võludest. See oli nende pühamu, varjupaik, kus õitses armastus ja rõõm.
Igal hommikul, kui päike õrnalt silmapiiri taha piilus, äratas härra Evergreen Lily pehme sosinaga: "Tule, mu kallis, asume õndsuse teekonnale." Käsikäes rändasid nad läbi aia, imetledes õrnu kastesuudlevaid kroonlehti ja säutsuvate lindude magusaid meloodiaid.
Nende aed oli looduse imede gobelään. Suurepärased roosid, nende kroonlehed on värvide kaleidoskoop, segunenud elavate nartsisside ja graatsiliste liiliatega, maalides aukartust äratava iluga lõuendi. Mesilased sumisesid usinalt, liblikad aga valssisid õrna tuulega, lootes rahu.
Aia südames kõrgus majesteetlik nuttev paju, mille kaskaadsed oksad pakkusid rahulikku võra. Selle varju alla oli roheline loonud hubase nurgakese, kuhu nad sageli kogunesid, et jagada lugusid ja naerda. See oli koht, kus sosistati unistusi ja sepistati sidemeid.
Aastaaegade vaheldudes muutus ka aia võlu. Kevadel mähkis õhku lõhnade sümfoonia, kui kirsiõied ja sirelid ärkasid unest. Suvi tõi esile elava metsalilledest seinavaiba, maalides maastiku mässuliste värvidega. Sügis pani puud põlema kuldsetes toonides, talv aga kaunistas aeda sädeleva lumevaibaga.
Rohelised avastasid oma lummatud aias elurõõmu. Lilyl oli oma väike maatükk, kuhu ta külvas seemneid ja hoolitses õrnade istikute eest. Iga puhkenud õiega tundis ta saavutustunnet, seost kasvu imega. See õpetas talle kannatlikkust, vastupidavust ja armastuse piiritut potentsiaali.
Aed toimis ka naabrite ja sõprade kogunemispaigana. Green korraldas mõnusaid piknikke ja aiapidusid, kus naer segunes maheda looduse sosinaga. Koos nautisid nad aia ilu, luues sõprussuhteid, mis õitsesid nagu lilled ise.
Ühel saatuslikul päeval pühkis roheliste elu üle kurbuse torm. Proua Evergreen haigestus raskelt ja aed näis nende mure tõttu närbuvat. Otsustades oma armastatud naisele lohutust tuua, palus hr Evergreen nende naabreid ja sõpru. Nad töötasid väsimatult, hooldades aeda armastuse ja pühendumusega ning külvades sellesse lootust.
Imekombel, kui proua Evergreeni tervis paranes, paranes ka aed. Lilled õitsesid uue elujõuga, justkui osaledes tema paranemises. Perekond imestas nii looduse kui ka inimvaimu vastupidavuse üle, saades teada, et armastus ja hoolitsus võivad puhuda elu ka kõige viljatumatele südametele.
Möödusid aastad ja Lilyst kasvas noor naine, kes kandis oma südames aia õppetunde. Oma lapsepõlvekoduga hüvasti jättes sosistas ta tänu aiale, mis teda kasvatas. Kuigi ta seikles maailma, jäi aia maagia tema kalliks osaks.